Kas me tõesti vajame seda kõike?

On inimesi, kellel pole mitte midagi vaja. Mitte midagi, mida nad juba ei omaks. Mitte midagi, mida nad isegi sooviksid. Ja ometi tuleb kinkida. Nii ilmubki kinkekotti roosa joogikiiver, soojenevad sussid, sõnumitahvlid, karvane „õllekõhukott”, šampuse pihustuspüstol — kingitused, mille eesmärk on anda kingisaajale vähemalt kümme sekundit „oo, äge!”-emotsiooni. Esimesel jõulupühal tunduvad need kingid toredad. Teisel päeval juba tobedad. Kolmandal piinlikud. Kaheteistkümnendal – prügimäel.

Lisaks on olemas terve eraldi liik „vajalikke mittevajalikke asju”: järjekordne korv või hoiukarp, veel üks parafiinist lõhnaküünal või aroomipall, kuhjades värvilisi plastmänguasju, lisariiul, lisavaagen – ja riided, veel riideid, rohkem kingi, veel uhkemat elektroonikat… Esmalt ostame üha uuemaid versioone asjadest, mis meil juba olemas on. Siis ostame neile hoidikuid ja karpe. Seejärel riiuleid, kuhu neid karpe panna. Siis loome panipaiku, kuhu need riiulid mahutada. Ja lõpuks viime kogu selle orkestri jälle ringiga prügimäele.

Väga suur osa tänapäeva „kingiideedest” ja odavatest trenditoodetest on ehitatud võimalikult kiiresti lagunema — need on odavast plastikust, mis murdub paari nädalaga. Need ongi disainitud hetkeemotsiooniks, mitte kasutamiseks. Tootjad ei loo neid selleks, et keegi saaks neid aastaid nautida, vaid selleks, et need tekitaks paar sekundit elevust. Paljud neist toodetest on lihtsalt koopia TikToki „lifehackidest”, millel pole päriseluga mingit pistmist; nad näevad videos efektsemad välja kui käes hoides. See on planeeritud ühekordsus oma kõige ausamal kujul — tooted, mis ei ole loodud kestma, vaid kiiresti asendust vajama. Ja nende tootmine tekitab ebaproportsionaalselt palju jäätmeid ja CO₂-heiteid, sest iga mõttetu vidina jaoks vajatakse eraldi plastikut, metalli, transporti ja pakendit.

Kolmekümne sekundilise meelelahutuse või põgusa õnnehetke nimel pumbatakse loodusest välja ressursid ja valmistatakse sünteetilisi materjale, mille keskkonnamõjud kestavad põlvkondi. Annie Leonard leidis filmi “The Story of Stuff” jaoks uurimist tehes, et kõigist materjalidest, mis tarbimismajanduses ringi liiguvad, on kuus kuud pärast ostu kasutuses vaid… 1%.

Ja isegi need asjad, mida me loodaks pikemalt omada, on määratud kiirele hävingule – kas seepärast, et need on ehitatud kiiresti katki minema (planeeritud vananemine) või seepärast, et need muutuvad moest väljas olevaks (tajutud vananemine).

Aga suur osa jõulukinke ei saa isegi vananeda. Sest vananemiseks peaks neil olema mingigi kasutus – aga neil polnud seda algusest peale. Näiteks Bluetoothiga seebidosaator, karvane jänesemüts, mille kõrvad vehivad nupule vajutades; elektriküünlad; helendav joogitopsi hoidja autos, — need pole mõeldud kasutamiseks. Need on mõeldud selleks, et inimene ütleb: „Oh vau, aitäh…” ja seejärel need ära viskab.

Tühisus, mis maksab kallist hinda

Haruldased materjalid, keerukad elektroonikad, tohutu energiakulu tootmiseks ja transportimiseks – kõik see muudetakse millekski, mis on täielikult mõttetu. Kui arvestada ka seda energiat, mida tarbime teistes riikides toodetud ja kohale veetud kaupade kaudu, moodustab tootmine ja tarbimine üle poole meie CO₂-heitest.

Me hävitame planeeti, et valmistada päikesepatareiga vannitermomeetreid. Jõed mürgitatakse selleks, et valmistada ujuvaid LED-kalasid. Metsad langetatakse selleks, et toota „personaalset kuusekujulist puidust juustulauakomplekti”.

Ida-Kongo inimesed hukkuvad selleks*, et kuskil saaks uuendada nutitelefoni mudelit, mille uuendused on aasta-aastalt üha tühisemad. See pole enam tarbimine – see on patoloogiline sõltuvus, kollektiivne hullus, mida me ei märka, sest reklaamid ja meedia on selle normaliseerinud.

Kui maailm läheb hulluks, tunduvad normaalsed inimesed veidrad. Meid on süstemaatiliselt vormitud rohkem ostma. Maailma kaubandusreeglid suruvad riigid kaasa tegema tarbijate festivalides – kõik selleks, et me kulutaksime. Mitte keegi ei küsi: „Mille peale täpselt?”

Kui kõik vajadused ja soovid on rahuldatud, jääb majanduse kasv seisma… kuni leiutatakse uus õnn – täiesti mõttetu träni näol. Täiskasvanud inimesed veedavad oma tööelu turundades ja tootes jama, mida keegi ei vaja… ja teine pool inimesi töötab tunde, et saaks tarbida tooteid, mis ei ole vajalikud ega kasulikud.

Kas me tõesti oleme nii rikkad?

Ebaõiglus kasvab koos tarbimisega. USA-s viimase 20 aastaga tõusnud sissetulekust 93% jõudis rikkaima 1% taskusse. Vana õigustus, et me peame planeeti kurnama, et aidata vaesemaid, ei päde enam ammu.

Me hävitame oma laste ja lastelaste tuleviku, et rikastada neid, kellel on juba rohkem, kui nad suudavad elu jooksul kulutada.

Kui öelda, et tarbimine ei tee meid õnnelikumaks, riskid sa naeruvääristamisega. Aga ometi… sügaval sisimas me teame, et see on tõsi.

Nii et äkki sel aastal teistmoodi?

• Küpseta kook.
• Kirjuta luuletus.
• Veeda päev koos, ilma telefonita.
• Mine kellegagi metsa, mere äärde või kuuma kakaod jooma.
• Kui ostad kingituse, olgu see teadlik valik — valik, mis hoiab planeeti, toetab tervist, säästab loodust.

Aga palun – ära riku planeeti selleks, et kellelegi näidata, et hoolid.
Sest tegelikult näitab see vaid seda, et ei hooli.

* Kui artiklis mainitakse, et Ida-Kongo inimesed hukkuvad, siis see pole liialdus. Seal kaevandatakse haruldasi metalle, mida vajame oma telefonides, arvutites ja nutikellades. Paraku ei toimu see mitte armsates perekaevandustes, vaid konfliktipiirkondades, mida kontrollivad relvarühmitused – vägivalla, sunnitöö ja lapstööga.

Teisisõnu: meie vidinaiha kasvatab nõudlust, mis omakorda hoiab sealset kaost elus.

Blogi mõte pole süütunnet külvata, vaid näidata absurdi: meie ostame viiendat nutikella, ja keegi teisel pool planeeti riskib selle nimel oma eluga.

Refereeritud George Monbiot artiklist.

Loe sellest ka: Mikroplastik ja selle mõju tervisele