Päikesekaitsekreemid – mida tegelikult teada tasub?

Päikesekaitsekreemide kohta liigub palju vastakaid arvamusi – alates koostisosade tähendusest kuni nanoosakeste ja filtriteni.

Tihti tekib segadus just terminite ja pooliku info tõttu. Selles postituses selgitame lihtsas keeles, mida need tegelikult tähendavad ja kuidas teha teadlikumaid valikuid.

Orgaaniline või orgaanilist päritolu?

Paljud seostavad sõna “orgaaniline” automaatselt loodusliku ja puhta tootega. Tegelikult on sellel ka keemiline tähendus.

Keemias tähendab orgaaniline aine lihtsalt süsinikku sisaldavat ühendit. See tähendab, et ka naftast saadud ained võivad olla “orgaanilist päritolu”.

Seetõttu on oluline vaadata, mida ainega on tehtud – kas see on looduslikul kujul või on see keemiliste protsessidega muundatud.

Näiteks kosmeetikas levinud silikoon (dimethicone) pärineb küll ränist, kuid selle tootmine hõlmab keerulisi keemilisi protsesse ja lõpptulemus ei ole enam looduslik aine.

Nanoosakesed – kas alati probleem?

Nanoosakeste teema tekitab sageli küsimusi. Oluline on mõista, et kõik nanoosakesed ei ole ühesugused ega ohtlikud.

Kosmeetikas kasutatavate mineraalide puhul sõltub kõik sellest, kas ja kuidas need organismiga kokku puutuvad.

Näiteks kreemides kasutatav titaandioksiid ei imendu nahka, vaid jääb selle pinnale. Selle roll on kaitsta nahka, mitte tungida organismi.

Samas võivad nanoosakesed olla probleemiks näiteks sissehingamisel – seetõttu tuleb olla tähelepanelik just pulbriliste toodete puhul.

Kas “nano” tähendab alati sama?

Isegi kui tootel on koostisaine taga märge “nano”, ei tähenda see, et toode koosneks ainult nanoosakestest. Tegelikult võib nanoosakesi olla väga vähe või mõnel juhul isegi mitte üldse

Märgistus tuleneb EL nõuetest – kui aine töötlemisel tekib kasvõi minimaalne kogus nanoosakesi, tuleb see etiketil välja tuua. Kui nanoosakesi on näiteks vaid 0,001%, peab pakendil olema vastav märge.

Näiteks titaandioksiidi peenestamisel võivad mõned osakesed muutuda protsessi käigus väga väikseks. Nende täielik eemaldamine nõuaks kallist tehnoloogiat ja keerulist kontrolliprotsessi, mida enamik tootjaid ei kasuta.

Samas on siiski olemas ökotootjaid, kes on investeerinud uutesse tehnoloogiatesse, et nanoosakesed täielikult eemaldada. Näiteks meie tootja BEMA COSMETICI kasutab kõrgelt kontrollitud tootmisprotsesse, mille tulemusel on nende päikesekreemid täielikult nanoosakeste vabad.

Siiski tasub meeles pidada, et märge “nano” ei näita alati tegelikku kogust ega riski, vaid pigem ettevaatusprintsiipi ja seadusest tulenevat nõuet.

BEMA COSMETICI päikesekreemid on valmistatud kaasaegse tehnoloogia abil ning on garanteeritult nanoosakeste vabad

Päikesekaitsefiltrite tüübid

FÜÜSILISED EHK MINERAALSED FILTRID (titaandioksiid, tsinkoksiid) jäävad nahapinnale ja kaitsevad päikese eest, peegeldades päikesekiiri tagasi.

Need moodustavad nahale kaitsekihi – näed oma silmaga, et kreem ei imendu täielikult nahka, vaid töötab naha pinnal ja aitab ennetada ülekuumenemist.

Selliste filtritega kreeme ei pea kandma 30 minutit enne päikese kätte minekut – need hakkavad toimima kohe, justkui tõmbaksid selga kaitsva kihi.

Varasemalt seostati mineraalseid kreeme tugeva valge kihiga. Kuid uue põlvkonna mineraalsed filtrid jätavad nahale hoopis kauni sära ja kuma – mitte enam valget kihti.

KEEMILISED EHK SÜNTEETILISED FILTRID toimivad teisiti – need imavad päikesekiirgust ja muundavad selle energiaks.

Need filtrid imenduvad nahka ja reageerivad UV-kiirgusega. Samuti ei ole need täielikult fotostabiilsed, mis tähendab, et nende käitumine päikese käes võib muutuda.

Lisaks võivad need akumuleeruda organismis ning mõjutada keskkonda. Seetõttu ei kasutata sünteetilisi filtreid ökosertifikaadiga kosmeetikas. Viimasel ajal seostatakse keemilisi filtreid ka hormonaalsete häirete ja isegi suurenenud vähiriskiga.

Oluline on mõista, et erinevus ei ole ainult nimetuses, vaid selles, kuidas need filtrid nahal ja kehas toimivad.